Uudised

Rohkem pilte

Lõpetas esimene kursus metsakasvatajaid

Eesti sünnipäeva eel oli Luua metsanduskoolis pereheitmine – koolitee lõpetasid täiskasvanud õppijad – metsakasvatajad ja puukooliaednikud. Haruldaseks teeb seekordse lõpetamise asjaolu, et metsakasvatajaid varem meie koolis õppinud ei ole.

 

Metsakasvatajate õppega alustamise tingis elu ise – Eestis on ligi sada tuhat erametsaomanikku, kuid seni põhjalikuma metsandusõppe võimalust neile ei olnud. Nii alustasidki Luua Metsanduskoolis läinud aastal õpet esimesed 35 õppurit, kes kord kuus käisid koolis metsatarkust taga ajamas. Hiljutise lõpetamiseni jõudis neid küll vähem, kuid kursust juhendanud õpetaja Dimitri Randoja kinnitas, et nii mõnelgi jäi seekord lõpetamata peamiselt seetõttu, et kuidagi polnud võimalik eksamile tulla ja lõpetajaid lisandub juba märtsis.

 

Randoja tõstis esile suurt huvi metsakasvataja õppe vastu. „Kui äsja lõpetanud kursusele vastuvõtu välja kuulutasime, eeldasime, et avame ühe grupi suurusega kuusteist õpilast. Soovijaid tuli aga üle neljakümne ja meil õnnestus avada hoopiski kaks gruppi. Sel aastal oli soovijaid aga üle viiekümne ning vastu saime võtta vaid üheksateist. Nemad alustasid õppetööga veebruari keskel,“ rääkis Randoja.

 

Õppijad hindavad praktilisust

 

„Metsakasvatuse õppurid olid väga tublid ja asjast huvitatud,“ rääkis Dimitri Randoja. „Suures osas oli tegemist metsaomanikega, kes tahtsid metsast ja seal tehtavatest töödest rohkem teada saada, osata neid ise teha või olla teadlik tööde tellija. Kogu meie õpe oli võrdlemisi praktiline, puhast teooriat oli vähem kui tööde praktilist õppimist,“ lisas õpetaja.

 

Ka lõpetajaid ise tõstsid esile just õppe praktilist, igapäevaselt kasutatavat poolt. „Vajadus tekkis teadmiste järele, et saaks paremini tööd teha ja oma metsas majandada,“ põhjendas otsust õppima tulla pikast metsakasvatajate liinist pärit Mailis Paal.“ Õppimine oli huvitav, üllatusega avastasin, et üks raskemaid asju oli puuliikide tundmine. Arvame ju kõik, et puuliike tunneme, aga – ei tunne. Metsamõõtmine – sellest on mul töö juures palju kasu, samuti harvendusraiete hindamisest. Ja kettsaega töötamine! Seni arvati minu peres, et see pole naisterahva tööriist, aga õppides sain kettsaega väga heaks sõbraks. Tegelikult sain uusi oskusi nii palju, et ei jõua kokku lugeda – kuidas lugeda seadusi, kuidas toimetada hoiuala, kuidas oma metsas toimida… Iga lõpetaja oskab nüüd kindlasti oma metsas majandada! Eelkõige saime juurde julgust – nüüd on meil olemas teadmised, mille abil metsa kas ise majandada või vajalikke töid tellida,“ rääkis Paal.

 

Lõpetajate seast paistis silma rohelisse metsamehe mundrisse riietatud mees. Oliver Meikar on meeskoor Forestalia liige ning seljas olev munder on nende esinemisvorm. Kuid samas on see ka vana metsaülema vorm ning sobis metsanduskooli aktusele suurepäraselt. Ka Oliver põhjendas oma õppima tulekut praktiliste vajadustega. „Eelkõige on mul vaja metsa majandada, aga teiselt poolt on kogu minu suguvõsa olnud metsaga seotud. Ma ise õppisin küll bioloogiat ja sain seal oma kraadid kätte, aga nüüd sain aru, et käes on aeg õppida metsas majandama. Ja nüüd näen mitmeid uusi horisonte isa ja onuga arutledes, sest nemad on metsaga olnud seotud aastakümneid. Nüüd on meil parem arusaam üksteisest. Ehk nagu öeldakse – mets on aastaid minuga rääkinud, nüüd saan ma ka aru, mida mets öelda on tahtnud!“

 

Mõlemad nüüd kolmanda taseme kutset omavad metsakasvatajad kinnitasid, et õppimine ei olnud raske, täiskasvanud õppija jaoks pigem väljakutse. Raskused tekkisid eelkõige kirjalike töödega, nende tegemiseks aja leidmisega. Aga seegi ei ole raske, kui asi sind huvitab!