MEIE INIMESED. Kairit Reiman: „Tulevased metsamehed väärivad ägedaid õpetajaid!“
Üks edasipürgiv ja oma oskusi kõrgelt hindav eestlane võrdleb end sageli Hunt Kriimsilmaga. Ei saa olla juhus, et just sel õhtul, kui hakkan kirjutama portreelugu Luua Metsanduskooli napima staažiga õpetajast, kostub kõrvaltoast selle sama hundi hääl: „Mõista-mõista, kes see on – ta on palju-palju targem kui mina ja palju targem kui sina. Ta õpetab nii mind kui sind!“
Kairit Reiman õpetabki. Ta on 13 aastat seisnud vankumatult naerusuisena täiskasvanute ees, õpetades neile peamiselt seda, kuidas olla parem teenindaja ja suhelda inimlikult ka keerulistes olukordades. Ta juhtis viis aastat Luua Metsanduskooli koolituskeskust, kuid alates selle aasta septembrist on ta meie koolis hoopis eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kelle klassis istuvad nüüd peamiselt noormehed.
Põhimõtted ja lähenemine õpetamisele
„Head õhtut!“ hõikab ta avala naeratuse saatel ühele tulevasele metsamehele just hetk enne seda, kui ma sisse astun. Ta tervitab mind moodsates tanksaabastes, nahkpükstes ning pehmes violetses kampsunis, mida täiendavad samas toonis kõrvas helkivad tagasihoidlikud rõngad. Just selline ta ongi – ühtaegu soe ja sõbralik, samas eristuv ja trenditeadlik. Taban end mõttelt, et oleksin ka endale soovinud sellist kaasaegse välimuse, sooja pilguga, mässamist mõistvat ning oma tööd armastavat õpsi.
Kairitil aga ei ole otsest eeskuju, kes oleks teda omal ajal õpetajana nii palju kütkestanud, et tänaseni oleks soov tema moodi olla. Oma õpetajate puhul meenuvad talle need, kelle puhul imetles aine edasi andmise oskust või need, kes oskasid inimeseks jääda ja needki, kellel oli eriline oskus märgata. „Ma olen hingelt õpetaja. Ma tahan õpetada! Ja ma tahan õpetada nii noori kui ka täiskasvanuid. Õpetamine ei tähenda minu jaoks vaid aine edasiandmist, vaid ma tahan inspireerida, võimestada ja oma õpilase ellu äratada, talle käed alla panna,“ selgitab ta kirglikult.
„Täiskasvanut ühe koolitusega ei muuda – annad talle seemne, aga ei saa kõrval seista ja öelda, et millal seda seemet kasta või väetada. Noorte puhul on õpetajal oma käitumise ja teadmiste jagamisega sügavam mõju, kuna kokkupuude nendega on tihedam ja pikaajalisem ning on võimalus neile päriselt naha vahele pugeda“.
Lapsepõlvemõjudest laste mõjutamiseni
Kujutlegem nüüd hetkeks Kairitiga sarnanevat lehviga kinniseotud patsidega umbes 10-aastast tüdrukut. Enamasti mängis ta koos oma venna ja teiste poistega näiteks indiaanlasi või siis tollele ajale populaarseid ameteid – poisid olid autojuhid ning Kairit sai tähtsalt olla kaalumaja dispetšer. Kuid saatuse vastu ei saa – juba toona oli tal koju loodud oma klassiruum kuue välja mõeldud õpilasega – igaühele neist andis mänguõpetaja Kairit nime, joonistas perepildi, kujundas päeviku ja jagas neile kätte ülesanded. Ja siis täitis need ülesanded ise ära, kuus korda järjest ning loomulikult vigadega, et ka temal õpetajana oleks pärast tööd vigade parandamisel ning kõva häälega tagasiside andmisel.
Ei ole ilmselt üllatus, et eesti keele õpetaja ka vabal ajal raamatuid loeb. Kui Kairit toas on, siis on tal raamat käes, aga kui õues koeraga jalutab või oma aias näpud mullas on (mis talle muide väga meeldib!), siis klapid peas audioraamatut kuulates. Tema lemmikautoriks on Tõnu Õnnepalu ning välismaalt Jaapani kuulus romaanide autor Haruki Murakami. Ta eelistab ilukirjandust ning kui sellest ära väsib, siis loeb vahele krimkasid, lastes ennast põnevikust nii kaasa viia, et pärast ei tule uni peale ja tahaks ainult edasi lugeda. „Lugemine on põgenemine, samamoodi nagu Netflixi seriaalide vaatamine. See on kellegi teise ellu põgenemine,“ selgitab ta. Ka oma lastele on ta teadlikult süstinud kultuuriarmastust, käies perega sageli nii teatris kui ka kontsertidel ja teab, et need ühised nautimishetked on neid perena liitnud ühtseks „gängiks“.
Kuid Kairitile meeldib väga ka suusatada ning ta on käinud nii jooksu- kui suusamaratonidel, suviti aga armastab ratsutamist – see on kujunenud üheks tema meelisalaks, ehkki ta kartis pikka aega hobuseid ning ületas ennast, tundes täna nende kaunite loomade ees aukartust ja uhkust enda hirmude seljatamisest. Veel mõned aastad tagasi tegeles ta kickpoksiga, see aitas hästi pingeid maandada ning annab boonusena ilusad käed.
Noored väärivad ägedaid õpetajaid
Hobide jaoks võtab ta teadlikult aega, kuid alustava õpetajana veedab pikki tunde oma ainetunde ette valmistades, erinevaid ülesandeid, kanaleid ja meetodeid katsetades. Eesti keele valis ta seetõttu, et eesti keel on tähtis, keel annab võimaluse ennast väljendada. „Kui sa ei oska väljendada, siis ei oska sa küsida ega teistele rääkida, mida sul on pakkuda või mis abi sa teistelt ootad,“ jutustab ta oma erialavalikust. Luua Metsanduskoolis töötab ta selle pärast, et teda paeluvad siinsed inimesed ning juba tööle sõitmine läbi hooldatud metsade on nauding.
„Meie kool hoolib õpilastest väga ja pingutab siin õppivate noorte jaoks nii palju! Ma leian, et siinsed õpilased väärivad ägedat ja äsja ülikooli lõpetanud õpetajat – vahvad õpetajad ei pea töötama ainult suurlinna eliitkoolides, vaid ka vinged kutsehariduses praktilisi oskusi omandavad noored peavad saama eesti keele selgeks noortepäraste ja inspireerivate õpetajatega,“ paneb ta oma loole punkti.
7 fakti Kairitist
- Kolleegidest imetleb ta enim õpetaja Erlet, sest tema tunnid on alati hästi ette valmistatud, ääretult põnevad, strateegilised ja õpilast toetavad.
- Ainus asi, mille ta on pooleli jätnud, on kohe peale gümnaasiumi alustatud Tartu Õpetajate Seminar, sest talle ei meeldinud toonased õpetajate õpetamismetoodikad.
- Tal on kolm magistrikraadi: usuteaduses, Euroopa õpingute erialal ja eesti keele ja kirjanduse õpetaja õppes.
- Pssssst! Saladus, mille üle ta ise uhke ei ole - Kairiti raamatute nurgad on järje pidamiseks sageli ära murtud.
- Kui temast kirjutataks raamat, oleks see psühholoogiline põnevik pealkirjaga „Sina ei ole ju mingi õpetaja!“
- Ta on 4 korda suusatanud Tartu maratoni poolmaratoni ning suviti armastab ratsutada.
- Kui Kairit oleks puu, siis oleks ta pöök, sest see armastab sooja kliimat ning on ilus ja sirge.