Uudised

Maastikuehituse õpetaja Eva-Kadri Rossner on mitmekihiline – temas peitub põhjalik tahe minna detailidesse, kuid teisalt on ta rõkkava naeruga imetabane vestluskaaslane. Ta on särav inimene, kes julgeb eristuda, trende luua ning ei pelga öelda välja ka neid mõtteid, mis võivad olla ebapopulaarsed. Tema ausus ning julgus tunnistada oma nõrkusi, on üks tema tugevustest. Eva-Kadri raugematu õpihimu koos ajaplaneerimise supervõimega teeb tavalise inimese lihtsalt kadedaks.  

Sammhaaval lillekasvatajaks

Eva-Kadri on pealinna tüdruk, kes keskhariduse omandamise järel otsustas teha elus kannapöörde ning asuda õppima teises Eesti otsas midagi sellist, mis oli täiesti erinev tema vanemate tööst – nad tegelesid laboris teaduskatsetega, isa elektroonika ja ema keemia valdkonnas. Eva-Kadri istus aga bussi ning otsustas sõita Räpinasse, kaasas kindel soov saada aednikuks, selle tarbeks oli ta isegi keemia eksami valinud, sest kusagilt kuulis, et keemiat läheb sisseastumiseks vaja. „Pidin bussiga sõitma viis tundi. Buss oli puupüsti rahvast täis ja kõik lugesid midagi. Mina aga mõtlesin, et palju toredam on aknast välja vaadata. Kui kohale jõudsime ja kogu see mass samasse kohta läks sisseastumiskatseid tegema, tõmbas seest õõnsaks: neil vist on mingi info, mida seal katsetel küsitakse,“ meenutab Eva-Kadri ärevaid momente.  

„Ootasin ukse taga mitu tundi, hakkas juba rahutus tekkima. Kui oli juba üsna vähe rahvast jäänud, siis hõigati ka minu nimi välja, pandi klassi istuma ja lükati test ette. Panin puusalt need vastused ära, küsisin kuhu siis edasi – ootasin kirjandit ja keemia eksamit, aga oligi ainult test. Selgus, et saingi sisse, kuid kui kooli tulin, oli segadus: nimekirjas olid aednikud, aga minu nime seal ei olnud. Olin hoopis lillekasvatajate seas – see oli eksperimentaalkursus, kuhu võeti 15 tüdrukut, kel kõigil pidi olema suunamine, eelnev töökogemus ja erialane haridus. Mul ei olnud neist ühtegi ja ma tänaseni ei tea, mis sundis kooli otsustama mind sinna panna“. Kuid Eva-Kadri oli väga rahul, sest oli suvi otsa juurelnud, mis on see aiandus, mida ta täpselt õppida tahab: „Kõblata ja rohida mulle ei meeldi, kasvuhoones kuumaga ma olla ei taha, pigem tahaks iluaianduse poolt – ja just seda ma Räpinas saingi!“  Täna oskab ta täpselt defineerida, millist osa aiandusest tookord õppida tahtis: „Tahtsin õppida haljastajaks ehk selliseks aiandusspetsialistiks, kes tegeleb haljasalade rajamise ja hooldamisega. Tänases mõistes siis maastikuehitajaks, aga tollel hetkel ma seda enda jaoks veel sõnastada ei osanud. Oli ainult juhus ja juhuste kokkulangemised ja siit minu teekond algaski.“

Seemned segasel pinnasel

„Kui Räpina lõpetasin, oli mul praktikalt tulles 2000 rubla stipendiumi peo peal, aga järgmine päev ootas ees rahareform ning selle rahaga ei olnud midagi teha. Läksin varahommikul Hoiukassa ukse taha, et raha hoiusele panna ja et see siis kroonideks ümber konverteeriks, aga kella kuue paiku oli juba Hoiukassa taga arvestatav järjekord. Samal päeval loetud tundide pärast istusin juba Räpina Kõrgema Aianduskooli lõpuaktusel ja lõpetades oli meil juba eesti kroon, aga kogu olemasolev süsteem lendas laiali – majandeid ei olnud, töökohti ei olnud ja oli suur vaesus,“ meenutab ta.  Eva-Kadri teab, et kui on segased ajad, on hea õppima minna ning seadis sammud EPA-sse aiandust õppima, sai joonelt teisele kursusele ning elas vabariigi algusaastatel vahvat tudengielu.

„Elasin Bettoni ühiselamus, algul ühes toas viiekesi, jõuluks olime kahekesi ning üsna kiiresti juba üksi. Ega ma seda reklaamima ei läinud, et ma üksi elan, muidu oleks kohe tuba „rebaseid“ täis pandud,“ naerab ta kavalalt. Toonased ühiselamute tingimused olid sellised, et tänapäeval poleks keegi nõus sellistes tingimustes elama: wc-del ei olnud uksi, ülemistelt korrustelt sadas vett läbi jne. Eva-Kadri tõdeb, et elementaarse hügieeni tagamine oli tol ajal tõeline väljakutse: sooja vett dušist ei tulnud ning ka spordiklubisid või spaasid ju toona ei olnud. Ühes linnaosas oli avalik saun, kuid sealgi oli sooja vett vaid kindlatel päevadel. Kogu riigis valitses ikka ülim vaesus.

Kuigi ta liikus edasi magistiõppesse, jäi magistritöö Eva-Kadril kaitsmata - juhendajaks valitud õppejõud oli metsanduse valdkonnas ning teaduskatse tegemine toppas metoodika taha just siis, kui oleks juhendaja abi vaja. „Minu magistritöö teema oli „Varjutaluvate looduslike dekoratiivtaimede kasutamine haljastuses“. Suutsin Järvselja puukooli umbrohtu täis istutada – vedasin sinna piibelehe, metspipra, naistesõnajala, kuutõverohu… Tagantjärele mõeldes, oli see väga perspektiivne teema, mida veel tänagi võiks uurida, aga toona vaadati mind imelikult – mingid varjutaluvad ja veel looduslikud taimed. Viltu vaadati kõigele, kes kapsa väetamist ei uurinud. Olin lihtsalt oma ajast ees ning jäin hammasrataste vahele, aga pärast seda muutus see teema väga populaarseks! Oleks ma toona olnud nii tark, et jääda oma teaduskonda edasi, siis oleksin ilmselt juba teaduste doktor,“ tõdeb Eva-Kadri elu paradokse analüüsides.

Juured maas ja käed mullas

Kooli lõpetamise järel läks ta tagasi koju, Tallinnasse ning asus haljastusfirmasse tööle agronoom-projekteerijaks. Projektide tegemiseks aga suurt ei läinudki – esiteks polnud töö kõrvalt aega ning teisalt oli Eva-Kadri selleks hetkeks aru saanud, et ei oska joonistada: „Ma näen silme ees seda pilti, aga ma ei oska seda paberile panna!“ tõdeb ta mõtiskledes. „Haljastusfirmast sain aga maastikuehitaja vitsad – pidin  organiseerima tööd objektidel, hankima kõik materjalid, juhendama inimesi, vedama inimesi punktist A punkti B. Kuna taimed olid Tartus soodsama hinnaga ja valik suurem kui Tallinnas, siis sõitsin üsna tihti Tartusse suurte puude ja muude taimede järele. Praegugi Tallinnas käies vaatan heldimusega enda istutatud puid. Mäletan hästi selgelt ühte korda kui jälle Tartust suurte pärnadega tulin, olin ise puruhaige, aga mõtlesin, et teen ikka alustatu lõpuni. Viimase puu jätsin meestele istutada, läksin ise koju ära. Nüüd vaatan seda ühte, kes kuidagi ei taha kasvus teistele järele jõuda ning mõtisklen, huvitav miks,“ vaatab ta sooja pilguga tagasi.

„Ühel hetkel otsustas firmajuht minna esimest korda firma asutamisest alates puhkusele ning usaldas mind, noort tüdrukut, oma asendajaks“. Firmajuht andis Eva-Kadrile pooleliolevate tööde nimekirja ja rahapataka, sest firma rahadele tal ligipääsu ei olnud ning kõik materjalid tuli hankida sularahas. „Arvasin toona, et meil on väike firma, aga sain siis teada, et meil oli mitmeid erinevaid brigaade, keda ma isegi teadnud, ning objekte, mille asukohast mul aimugi polnud. Kuid see firma juhtimise vastutus oli megaraske – esimesel õhtul koju minnes ma ainult tönnisin, sest ükski asi ei jooksnud nii, nagu mul paberil kavandatud oli. Reede õhtuks olin juba asjad kontrolli alla saanud, tutvunud väga paljude toredate ja abivalmite inimestega ja tekkis tunne noh, kus see töö on, mida teha on vaja!- asjad hakkasid sujuma. Esmaspäeval andsin tagasi tulnud ülemusele rahapaki, sest ühtteist olin saanud odavamalt ja mõnest kohast veel ökonoomitanud ning ülemus imestas, et kuidas see üle sai jääda, ütles „Võta siis endale!“ – see oli siis preemia selle eest, et ma tema 10 aastat ehitatud firmat nädalaga põhja ei lasknud,“ jutustab Eva-Kadri ning rõkkab mälestuste kõrvale nakatavalt naerda.

Toonasesse perioodi jääb ka seik, kus Eva-Kadril tuli vastutada haljastustööde eest kuulsas Villa Marys, mis kuulus tuntud ärimehele. Kui 27- aastane tütarlaps tõsiste meestega objekti koosolekul laua taga istus, sai ta esmakordselt aru, et omandatud haridusest ei ole midagi kasu. „Mõtlesin, et ma ei saa midagi aru ning olen ikka nii loll! Tean, kuidas lille istutada, aga ehitusest rääkides ei tea ma mitte midagi! Sain esimese kogemuse, mida tähendab projektijärelevalve ja millega tegeleb omanikujärelevalve. Kord küsis omanikujärelevalvet tegev vanem härra, kas ma ikka tean, mis asi on MaaRyl. Vastasin ausalt, et ma ei tea ning ta tegi mulle sellest raamatust haljastust puudutava osa kohta koopia.“ Sealt tekkis esimest korda mõte õppida maastikuehitust, mille ta mõneks aastaks mälusoppi ära parkis, sest tuli mehele minna, Tartusse kolida ning kahte last kasvatada. Ühel hetkel uuesti tööl tagasi olles viskas internet talle ette reklaami: „Tule õpi maastikuehitust Luua Metsanduskoolis“ ning Eva-Kadri vana mõte sai uuesti idanema.

Õitsev teekond õpetajaks

Luuale maastikuehitusse sai ta sisse samamoodi nagu Räpinasse ja ülikooli - lõdva randmega: „See oli hirmus, kui suur rahvamass siin katsetel oli ja kui palju tahtjaid just maastikuehitust õppida soovisid! Tegin testi ja mõtlesin endamisi „„no need küsimused küll ei takista mul sisse saada, olen seda kõike juba põhikoolis õppinud!“ Meeles on vaid see, et see kunstiteema ikka ei sobi mulle ja põhivärve ma ei teadnud - ladusin lihtsalt kõik värvid ritta, et midagi ikka pihta läheb!“ Eva-Kadri sai loomulikult sisse, tegi kaasa kõik sessioonid ning ei puudunud mitte ühtegi tundi, sest tundis, et kui ta kasvõi ühe päeva puudub, siis ta enam töö ja laste kasvatamise kõrvalt teistele järgi ei tõmba!

Õpe oli tol ajal puhtalt teoreetiline, mäletab Eva-Kadri. „Istusime klassis ja kirjutasime konspekte. Kui siis viimase aasta sügisel öeldi, et nüüd tuleb praktiline eksam, siis oli vesi ahjus. Ühe nädalavahetusega tuli kõik tööriistad ja nende kasutamine selgeks saada ning loota, et veab pileti tõmbamisel. Vedaski, ainult viit ma ei saanud, sest oskasin murukivi vale pidi maha panna, muidu oli kõik perfektne. Talvel oli meil võimalus teha maastikuehitaja kutseeksam. See nägi nii välja nagu tänased Noore Meistri võistlused. Kätte anti projekt ja selle järgi tuli kaheksa tunni jooksul valmis ehitada miniaed. Tehtud sain ja oman sellest ajast maastikuehitaja kutsetunnistust,“ on ta uhke oma teekonna läbimise üle.

Kuigi vajadus maastikuehitust õppida tulenes pigem soovist ehituslikud nüansid selgeks teha, on Eva-Kadri maastikuehituse õpetajana jäänud siiski truuks oma algsetele liistudele ning naudib eelkõige ikka „rohelist osa“ ehk haljasaladega ja lilledega seonduvat. Kuid oma kodus on ta maha pannud nii sillutise kui ehitanud pergolaid ning eriliselt naudib ta puidu värvimistöid. „Ütlen alati oma mehele, et ta laseks mul värvimistöid teha, sest mul tuleb see hästi välja ning mulle väga meeldib seda teha. Tegelikult on see põhimõte mind ka õpetaja töös saatnud – leia üles iga inimese tugevus ja lase tal sellega tegeleda, siis on kõigil lihtsam rahulikum ja võimalik ka koostööd teha!“

Okshaaval sihtide suunas

Õppimisega aga polnud ta ka siis veel ühele poole jõudnud, sest armastab öelda, et elu dikteerib arenguid ning töös hakkas aina enam ette tulema „mikse“, kui tuli pügada hekke, lõigata puid või  kohendada põõsaid. Eva-Kadri tundis, et puutervisest ning puittaimedest ei tea piisavalt, samuti oli talle alati meeldinud kõrgus ning armastas juba lapsena puude otsas turnida, siis edasine loogiline valik oli minna arboristiks õppima. „Üks kursusekaaslane helistas ja kutsus õppima sõnadega, et praegu veel Aino Mölder õpetab puittaimi ning see võimalus tuleb ära kasutada!“ Kuna õige sisseastumishetke magas ta maha, ­helistas ta kooli ja küsis, ka saaks ikka arboristi erialatesti teha. „Esmaspäeval pidid juba tunnid algama ning nii ma esmaspäeval kell 9 õppeosakonda potsatasin ja kell 10 olin juba esimeses arboristi tunnis, helistasin ülemusele, et olen nüüd koolis ja tulen kolme päeva pärast.“

Kas tahate nüüd arvata, mismoodi Eva-Kadri oma sisseastumistesti täitis? Loomulikult lõdva randmega - taaskord tulid kõik vastused nagu varrukast. „Mäletan vaid seda, et ma ei olnud kursis arboriste koondavate ühendustega, aga panin sinna vastuseks loogika pealt Eesti Arboristide Ühing ning oh üllatust, kui see siis õigeks vastuseks osutus!“ ei pelga Eva-Kadri tunnistada ka neid seiku, mis elus vaid juhuse tahtel on õnneks läinud.

Arboristiks saamine oli nagu unistuse täitumine ning esimesed puuronimised ei lähe kunagi meelest: „Lõpuks sain ronida mööda puid õige tehnika ja õige varustusega! Aga kui kõik teised lasid mööda puutüve nagu oravad, siis mina sain ainult paar meetrit üles ja ei liikunud siis enam kuidagi edasi. Kui ma lõpuks suure pusimise peale üles sain, hakkasid teised juba alla laskuma ning õpetaja Einar Must jagas neile all juba uusi teadmisi. Vahel oligi olukordi, kus öeldi „Sellest me ju rääkisime“, aga mina tõdesin, et olin siis ju puu otsas!“ naerab Eva-Kadri.

Puu otsas ronivat arboristi temast aga ei saanud, sest ka siin sekkus elu vahele. Eva-Kadri tõdeb, et seisis sel perioodil silmitsi tervisemurega ning kaotas mõne päevaga ohtralt kehakaalu - päevas kõikus kaal kuni kolm kilogrammi. „Panin hommikul arboristivöö peale ning ronisin puu otsa. Mäletan, et ühel hetkel jäi mul hing kinni, õhk hakkas otsa saama ning tundsin, kuidas paanika hakkas peale tulema. Mul oli kaal paari tunniga kukkunud, arboristi rakmed suureks jäänud, vöö nihkunud ja see surus hingamise kinni. Kuidagi ma seal end oksale ukerdasin ja puu otsast alla sain ning siis tuli õpetaja Einar minu juurde ja ütles: „Ma nägin, sul oli raske olukord, olin peaaegu sulle appi startimas, aga sa valitsesid olukorda hästi ja said tublilt hakkama!“. Siis ma mõtlesin, et vaat see on fantastiline õpetaja, kel isegi seljaga puu poole seistes on silmad nii kuklas kui pealael ning ta näeb oma õpilaste raskused läbi!“ jagub tal arboristiõpetajale ainult imetlevaid kiidusõnu. Puude otsas turnimist ta aga järgi pole jätnud, sest ka õunapuude otsas ronides on ta õnnelik, et oskab seda turvaliselt teha.

Külvatud unistused ja kasvatatud tugevused

Ühel hetkel helistas mulle Aino Mölder ning kutsus maastikuehituse õpetajaks, varem oli ta natuke õpetanud murude rajamist ja hooldamist, et asendada puuduvat õpetajat ning küllap selle pealt Aino teda soovitada oskaski. Eva-Kadri meenutab; „Aino lihtsalt küsis, mis ma teen ja kas ma ei tahaks õpetama tulla – et võin teha ainult natuke, ise koormust valida ja vaid nipetnäpet mõned tunnid anda.“ Mõningase veenmistöö järel Eva-Kadri Luuale tuligi, noh nii natukeseks, ning on siia jäänudki, nii et tunnikoormus on aina kasvanud.

Tänaseks on ta maastikuehituse õpilaste seas väga hinnatud õpetaja, sest ta on äärmiselt põhjalik, ise praktilistel töödel käed küljes, valdab oma õpetatavat valdkonda peensusteni ning on hea eneseväljendusega, osates ka keerukad teemad praktikasse põimida. Eva-Kadri tunneb, et õpetajana on tema südameasjaks just see, et iga õpilane saaks päriselt aru, kuidas mingid nüansid järgmisi tegevusi mõjutavad ning oskaks õpitud detailid pärisellu rakendada – sest mis kasu on tühjadest teadmistest, kui nende vahel seoseid ei teki!

Eva-Kadril on üks unistus ka, mille ta lubab lähiajal ära teha. Lisaks taskus olevale kutseõpetaja tasemele lubab ta lähiajal ära teha ka andragoogi ehk täiskasvanute koolitaja kutse, sest ta näeb end eelkõige koolitajana ning naudib väga just täienduskoolituste tegemist. „Mulle meeldib asjad kiirelt ära teha ning koolitused on täpselt sellised tükid, millel on konkreetne algus ja lõpp. Mulle kohutavalt meeldib see tänutunne ja energia, mis osalejatelt tagasi tuleb – kui inimene on tulnud õppima seda, mis talle vajalik või hingelähedane on, siis see energia peegeldub koolitajale tagasi. Siis ei lähe sa õhtul klassi eest ära tühja tundega, et oled ainult andnud ja andnud ning ei tea, kas kellelegi midagi kohale ka jõudis,“ on Eva-Kadri varjamatult õnnelik, et tal on õnnestunud oma elu kutse ja elukutse ühendada ning endale mõned „püsikundedki“ saada, kes kõik tema koolitused järjest läbi käivad.

Seda, millise puuga ta sarnaneb, Eva-Kadri mõelnud ei ole. Kuid kui Eva-Kadri oleks lill, siis oleks ta oma sünnipäeva paiku õitsev krüsanteem.

„Absoluutselt, krüsanteem!“ taban end mõtlemast. Eva-Kadri toob teiste ellu valgust ja rõõmu, just nagu krüsanteemid, mis õitsevad hilissügisel ja toovad aeda värvi ja ilu ajal, mil loodus juba rahunema hakkab. Ta on krüsanteemilikult loomulik ja lihtne, ilma liialduste ja pealesurutud särata. Truudus oma erialale ja lakkamatu enesetäiendamine teevad temast eeskuju, kelle rõõmsameelne ja tasakaalukas vaade elule õitseb vankumatult ka kõige keerulisemates olukordades. Nagu krüsanteem, mis viimasena õitseb ning ei lase end morjendada ka karmimatest tuultest.

7 fakti Eva-Kadrist

1. Tema üks põhimõtteid on: Hambad ristis võiduka lõpuni! Eva-Kadri naljalt alustatut pooleli ei jäta.
2. Ta on õppinud saksa keele eriklassis.
3. Eva-Kadri armastab õpirändeid. Ülikooli ajal käis ta kaks korda Šveitsis ja ühe korra Austrias praktikal, arboristiks õppides käis praktikal Austrias.
4. Lasteaiaealine Eva-Kadri ütles elukutsevaliku kohta: „Arstiks või õpetajaks. Kuna arstid on kurjad inimesed, siis õpetajaks võin ma hakata küll, kui ma lugemiseks selgeks saan!“
5. Õpilasuurimistöö raames jõudis Eva-Kadri kooliajal huvitava leiuni - tema vanavanaisa oli Särevere mõisa aednik.
6. Eva-Kadri on puude, kõrguse ja seikluse armastajana käinud elu jooksul vaid ühes kõrgustes kulgevas seikluspargis.
7. Tema lemmiksöögiks on pannkoogid ning õiges pannkoogis ei asenda valget nisujahu mitte miski!