Uudised

Erles on midagi maagilist. Ta mõjub naabriplikalikult, kui ta oma metsariided selga tõmbab või mummulises velvetkleidis oma klassi tagaruumist kastitäie putukaid välja tarib. Aga ta oskab olla arrogantselt kuningannalik, kui klassi ees oma reegleid kehtestab ja õpilased neid kindlalt ka järgima suunab.

Mäletan eredalt ühte hetke, kui koridoris välkkoosolekuga liitunud Erle kuusekooreüraski hingeelu selgitades ühtäkki põlevate silmadega end rääkima unustas – vaatasin teda imetlusega, mõistes, et just selliste kirglikult oma ala fännavate õpetajate pärast Luuale tullakse ja jäädakse. Erle õpetab Luual peaaegu kõiki – just seepärast teavad teda kõik ning võib südamerahuga öelda, et „kui sa pole Erlet näinud, siis sa pole Luual käinud“.

Erle on armastatud õpetaja, seda tõendavad mitmed Luua kooli aasta õpetaja tiitlid ning muudki aunimetused. Kui paljud teda tegelikult tunnevad? „Ma võin olla seltskondlik, aga ma ei lase väga lihtsalt endale ligi. Aga kui lasen, siis olen oma sõpradele väga truu ning selliseid sõpru on mul kindlasti alla kümne,“ räägib ta mõtiskledes. Küllap need üksikud teavad, kes on päriselt Erle Tüür. Proovime, ehk lubab ta meilgi veidi oma hinge uksepraost sisse piiluda.

Metsandus kui juhuvalik

Võrumaalt pärit Erlel ei olnud ülikooli minnes mingit metsandusplaani. Tema südamesiht oli saada algklasside õpetajaks või eripedagoogiks. Kuna klassiõde läks samal ajal dokumente põllumajandusülikooli (täna maaülikool) viima ja Erle oli kaasas, siis küsiti, et no kuidas sa ei anna üldse oma dokumente siia ka sisse? Erle koukis siis kotist oma koopiad välja, sest toona tuli oma dokumendid füüsiliselt ülikoolidesse kohapeale viia, ning andis need siis metsanduse lauda. „Sain korraga sisse nii Tallinna Ülikooli kui Maaülikooli ja maalapsena mind Tallinn ikkagi veidi kohutas ning tundus võõras - nii see valik Tartu ja metsanduse kasuks läkski“. Ta meenutab, et küllap mõjutati ka pere poolt mõtlemist, et metsandus on ikka veidi laiem teema, kus on tulevikus valikuid rohkem.

„Mõtlesin ikka korduvalt, et äkki see on mu elu kõige halvem otsus, aga käisin metsanduses ikka kõik neli aastat ära ja seejärel tuli Tartu ülikooli ja Eesti Põllumajandusülikooli ühine õpetajakoolituse programm, kuhu kõikide erialade lõpetanud said kandideerida. Õppisime koos ajaloo, keemia, kodumajanduse ja muude erialade tulevaste õpetajatega. See oli nii äge aasta!,“ meenutab Erle kursust, kus ta enda kutsumuse lõpuks üles leidis. 

„Sellel kursusel pidi tegema ka pedagoogilist praktikat ja mu juhendaja ütles, et mingi Luua Metsanduskool on olemas. Ma olin Luual käinud hõlmikpuud vaatamas ja mul oli kaks kursavenda, kes olid Luua lõpetanud, aga kuna nad olid vanemad ja loomulikult targemad, siis ega ma nendega suurt ei suhelnud. Seega ega ma sellest metsanduskoolist eriti ei teadnud.“  Aga 2003. aastal ta siia praktikale tuli ning sügisest sai Erlest juba kursusejuhataja, siis hakkas tasapisi tunde andma ning koostas ka matkajuhtide õppekava, mida on tänaseks üle 20 aasta eest vedanud.

Õpetaja kui elu kutse

Erle lähtub sellest, et õpilasel oleks tema klassis hea olla ning ta tahaks ja julgeks sinna alati tulla: „Ma olen alati tahtnud, ja see ei ole ajas grammigi muutunud, et õpilastel peab siin klassis olema hea olla. Et nad tahaksid tulla ka siis, kui meil ei ole enam mingit sidet või neil kohustust tundi tulla. Selle sooja tunde olen ma moel või teisel saavutanud, sest ka näiteks kolmas kursus tuleb vahel ikka läbi ka siis, kui mul on nendega ammu tunnid läbi,“ tutvustab Erle oma õpetajaks olemise alustala. „Siin klassis on turvaline, kuigi siin ka on kindlad reeglid. Minu klassis on vastuvõetamatu ropendamine, teistele halvasti ütlemine, sest siin klassis peab olema igaühel hea olla. Ka täiskasvanutega hoian sama joont – siin võib küsida, julgelt arvamust avaldada, kuid teisi ei tohi halvustada. Minu roll on luua selline ruum, et seda soodustada.“ 

Klassi reeglite rikkumise korral on Erlel kirgliku spordisõbrana jalgpallikohtuniku skeem: esimene rikkumine tähendab kollast kaarti, teine hoiatus samas tunnis tähendab punast kaarti ja tunnist eemaldamist. „Algul nad küll lootsid, et siis saavad nagu jalkas järgmise mängu vahele jätta, aga seda rõõmu ma ei paku ja peab ikka tundi tulema ning ka praeguse tunni järele tegema,“ räägib Erle oma süsteemist. Kuna eelmine kaardipakk oli viledaks kulunud, siis kinkis üks kursus talle täiesti uue jalgpallikohtuniku komplekti – kaardid ja vile. Vilet pole ta senini kasutusele võtnud.

Kuigi Erle ei sea kedagi otsesõnu eeskujuks, tõdeb ta, et talle on meeldinud need õpetajad, kes lisaks oma aine valdamisele avavad seda, mis inimene selle taga on ning oskavad anda seda seletamatut miskit ellu kaasa. „Tänu selle eest, et mulle putukad meeldivad, läheb professor Anne Luigele maaülikoolist - täiesti pöörane naine ja milline energia tema entomoloogia loengutes oli! Sinna läksin ma hommikul 8.15 kohale ka siis, kui olin ainult tund aega maganud. Mällu on jäänud ka Eino Laas, kes ei olnud võibolla kõige „soojem“ õppejõud, aga temas oli see miski: mingi oma metoodika, oma õpilaste tundmine - mina olin näiteks väike Võrumaa tüdruk, õigel ajal õigete asjade ütlemine ning see mulle kuidagi väga sobis.“

Putukate teema kestliku maailma vaates on tänapäeval aktuaalne ka toidulaual ning Erlele on tähtis, et õpilastel oleks laiem silmaring. Päris kuusekooreüraskeid siin klassis vahepalaks ei krõmpsutata, aga mitut erineva maitsega kilke toob Erle mullegi lauale. Need purgid ei ole väga tühjad, aga kilgikrõpsud olevat juba otsas… No tõesti, iga putuka peale läheb Erle silm eredalt särama.

Erlele meeldib enda sõnul väga õpetada ja tänaseks on ta veendunud, et talle meeldib olla just kutseõpetaja, sest see on mitmekülge ning ei lase jääda mugavustsooni: „On väljakutse, kui madistad siin oma mürakarudega ning kohe seejärel tulevad 5. taseme puittaimede hindajad, täiskasvanud erialaspetsialistid -  vahel on päris keeruline ennast ümber lülitada. Seltskonnad ja õppegrupid on niivõrd erinevad, et mingit mugavustsooni ei saa naljalt tekkida!"

Elu õppetunnid

Õpilased on omakorda Erlele õpetanud kannatlikkust, tolerantsust ja oskust jääda maiseks. „Ma näen siin Eesti elu, sest siia tuleb õpilasi erinevate taustadega. Kui õpilasel on all pigem keerulisem õpikogemus ja ta saab siin alustada puhtalt lehelt, siis on nii äge jälgida, kuidas see teda mõjutab. Kõik nad tulevad oma probleemide ja rõõmudega, aga on suur privileeg tunnetada kevadeks, et olen natuke saanud olla see inimene, kes on teda selle ühe õppeaasta jooksul suutnud positiivselt mõjutada.“

Erle avab ka õpetaja siseheitlusi, mõtiskledes selle üle, kuidas kavalalt töötada nendega, kelle sees on eluliselt olulised väärtuskonfliktid. „Vahel on hästi keeruline. Näiteks kui tuleb keegi, kes arvab, et naiste koht on ainult pliidi taga või mehed ei peaks olema väikeste laste kasvatamise juures või naisi on normaalne peksta või samasoolised ei tohiks koos elada… See paneb mind otsima neid lahendusi, kuidas ma saan teda siis selle mõne aasta jooksul siin koolis panna mõtlema, et äkki on ka teistmoodi mõelda täiesti okei. Ma tahaks muuta nende mõtlemist avatumaks kasvõi natukene! Suur eesmärk on, et igaüks võiks olla päeva lõpuks natuke parem inimene, kui ta oli eile. Kaasa arvatud mina ise.“

7 fakti Erlest

1. Erlel on spordihing ning ta on Eesti spordi fänn: mängib tennist, käib „vanade naiste“ võrkpallis, veab eest sõpruskonna jalgpalliennustusi ning oli kooliajal Võrumaal korvpallivõistlustel lauakohtunik.
2. Ülikoolis tudeerides õpetas ta põhikoolilastele tantsimist, täna käib igal võimalusel Vanemuises balletti vaatamas.
3. Luua koolidirektor Haana Zuba-Reinsalu on olnud maaülikoolis Erle õppejõud ning andud talle puiduteaduse praktikume.
4. Erlel on muljetavaldav märkmete kogu – tal on aastate kaupa tehtud iga õpilase kohta märkmeid, fikseeritud hinded, reeglite rikkumised ning tagasiside selle kohta, mida ta tunnis näeb.
5. Erle annab igale päevasele õppijale koos kursuse lõpuhindega kaasa kirjaliku personaalse tagasiside.
6. Ta ei ole kunagi söönud ühtegi banaani ega joonud ühtegi õlut.
7. Kui Erle oleks puu, siis oleks ta sanglepp. Sanglepp olevat vaese mehe mahagon, mille puit on lihtsalt kaunis. Sanglepp on suursugune, suudab kasvada väga kõrgeks ja tal on vahvaid kaaselanikke. Ja vähetähtis ei ole seegi, et lepp on saksa keeles Erle.