Uudised

Kohtume südasuvisel maikuupäeval Olega tema kodus - istume sundimatult keset loodust, taamal ääristavad vaadet männid, kuused, taimepeenrad ning kitsede karjamaa. Pannil praksub praejuust, mida Ole ise puidust labidaga pidevalt segab. Ole on justkui sümbol kestlikele väärtustele ja säästvale arengule ning roheoskustele, mida oleme Luua Metsanduskoolis sel aastal usinalt kaardistanud. Temas põimuvad usutavasse sümbioosi headus, võrdsus, tervislikkus, vastutustundlik tarbimine, kvaliteetne haridus ning kogukonna kokkuhoidmine.

Hobist tööks ja vastupidi

Meie jutuajamise alguses on Ole abikaasa Marikaga oma koduses väliköögis puhkehetkel, sest on lõpetanud äsja looduse ja loomade tutvustamise ühele lasteaiagrupile. Just seda, väikeste laste looduse armastust ehitavat tööd ja oma talu tegemisi tutvustamist Ole metsandusõpetaja tööst vabadel hetkedel teebki. Kui ma küsin, kumb tegevus talle hingelähedasem on, siis teab ta otsustavalt ja pikalt mõtlemata öelda, et üheta ei oleks teist – Ole Hütt on nii Luua Metsanduskooli praktilise metsakasvatusese õpetaja kui Olemari talu peremees. „Kui me end siin talus sisse seadsime, siis metsandusõpetajana oli talutöö hobiks, aga tänaseks on nad pigem võrdsed või isegi on õpetaja töö rohkem hobiks muutunud,“ räägib Ole.

Ole on kasvanud Tallinnas matkajuhtide peres ning veetnud kõik suved ja talved perega matkadel. „Looduses liikumine on mul veres. Minu esimesed matkamälestused on Võhandu ja Koiva jõgedelt kanuutades ja matkates. Vanemaks saades käisime vanemate ja vennaga juba Kaukaasias, Kõrgõstanis, Gruusias mitmetel mägi- ja süstamatkadel,“ meenutab Ole aegajalt tassist teed rüübates ning jätkab otsusekindlalt: „Kui 1988. aastal oleks Luual matkajuhi eriala olnud, oleks ma kindlasti sinna läinud“.

Ent valikud olid toona lihtsamad ning pärast põhikooli lõpetamist oli Ole valiku ees - metsandus või loomakasvatus: „Kuna minu ema oli metsandussüsteemis arhitekt ja joonistas metskondadele erinevaid hooneid, siis ta suutis mu kuidagi ära veenda. Käisin vahel ka emaga tööl kaasas ja nägin seda metsandussüsteemis toimetamist, ju see mulle sümpaatne tundus. Ning metsandus oligi hea valik! Küll aga on näha, et see loomakasvatus sai mind elus ikka ka kätte!,“

Luuale jõudmise lugu meenutab Ole nii: „Toonane süsteem oli selline, et  mingi metsamajand pidi sind õppima suunama ning mina sain Vardi metskonnast selle soovituse, et stipendiaadina Luuale õppima tulla. Õppimise ajal aga see süsteem lagunes, keegi ei tahtnud stipendiumist enam midagi teada ning jäin nagu veidi nagu ula peale teadmata, mida täpselt edasi teha. Siis tehti lõpetamise järel koolist ettepanek metsuriõpetajaks asuda ning haarasin võimalusest kinni.

Õpetajaks arenemise teekond

Olele ja Tõnu Reinsalule tehti noorte alustavate õpetajatena ettepanek end aastaks Soome täiendama minna. Ole viskab nalja, et küllap üks põhjuseid oli see, et kuna nad olid mõlemad Tallinna poisid, siis oli neil lihtsalt soome keel suus ja seepärast nad välja valiti. „Aga aasta jagu sai Soomes metsuri eriala õpitud ning tundub, et sai see süsteem seal päris hästi selgeks, tulin tagasi ja alustasin Luual sama eriala õpetamist. Uhh, küll ma olin verinoor ja roheline!“ tõdeb Ole tagasi vaadates.

Ta ise hindab, et toona alustava õpetajana oli Ole sinisilmne, kel olid küll oskused metsas töötada, aga minimaalsed oskused õpetada. „Kui mina koolis käisin, siis oli õppimine monotoonne konspekteerimine ja minu silmaring oli oluliselt kitsam. Soomes veedetud aasta andis palju juurde, sest sealsed õpetajad olid avatumad ja suhtumine koolisüsteemi hoopis teine –  kogusin seal palju mõtteainet, kuidas teadmisi oma õpilastele edasi anda, et mitte olla selline kuiv ja tuim, nagu minu kooliajal asjad käisid“.

Ole tegi õpetajatööd 10 aastat, aga metsuri ameti nõudlus kippus vähenema ning tulid muud erialad peale. „Elu lükkas mind väikesaekaatrite koostöövõrgustikku – selliseid väikseid saekaatreid, mis tänagi veel Luua kooli õue peal, tuli Eestisse nagu seeni peale vihma ning nad kõik otsisid kohta, kuhu oma toodangut realiseerida. Piiri taga oli parem hind ning minu ülesandeks saigi müügiagendi töö – suhtlesin nii Inglismaa kui Soome ostjatega ja aitasin puitu turustada, vastutades samas ka materjali kokkulepitud kvaliteedi eest.“ Kuna ka õpetaja palk oli toona nirum ja kõrvalt tuli palju teha, et peret ära toita, meelitas lõpuks eraettevõtlus Ole kogu täiega endasse.

„Olin aastaid tööl puituste ja -akende tehastes ning aitasin konsultandina ka puidukuivateid nõu ja jõuga. Aga eraettevõttes on see mure, et millestki on alati puudus – on see siis materjal, tööjõud või turg, aga millegi tagaajamine käib pidevalt ja kümne aastaga sai mul kogu aeg kodust eemal olemisest villand. Kui 2012. aastal otsis Luua kool taas metsuri õpetajat, siis mõtlesin, et on aeg tagasi tulla – mind ahvatles mõte sellest, et astun koduuksest välja ja olengi peaaegu tööl.“

Tagantjärele tarkusega vaadates teab Ole kindlalt, et erasektoris tegutsemine oli enesearengu ja ka paremaks õpetajaks kasvamiseks ääretult oluline eluetapp:  „See kümme aastat erasektoris andis palju juurde mõistmiseks, et sa pead kogu aeg mõtlema, et kui sa midagi teed, mis on selle tagajärg. Kui harvendus- või uuendusraie käigus puud valid, siis pead mõtlema, mis sellest puust tuleb. Kui sa sortimenti teed, siis tuleb aru saada, kas sellest keegi lõpuks midagi teha ka saab“.

Õigete lahenduste leidmise väljakutsed

Ole rõhutab, et metsakasvatusest puidukasutamiseni on üks teekond. „Vastavalt sellele, mis valikuid sina metsas teed, selline see mets tuleb – mets on metsakasvataja nägu. Kui sa jätad metsa lõikamata, siis mets saab hakkama, aga kui on oluline saada materjali, pead andma metsale valgust, et see mis alles jääks, kasvaks selliseks nagu sina tahad – iga etapp on oluline. Mingi puu hakkab alati lagedal alal kasvama, aga sinust sõltub see, mis puu see on ja kui tihedalt neid kasvab. Küsimus on alati, kui palju sa sellesse protsessi sekkud ja mis eesmärki su tegevus täidab!“

„Õpetaja amet ongi tore selle pärast, et sul ei teki kunagi rutiini – ei ole kahte ühesugust inimest ja on pidev väljakutse, kuidas teadmisi edasi anda. Ei saa ju öelda, et teen täna ainult nii või ainult naa – pead koos õpilasega leidma parima meetodi, et talle see oskus edasi anda, et ta näeks metsa nii nagu tema tahab ja ta saaks puu maha lõigatud ja õige sortiment tehtud. Iga inimene vajab eraldi lähenemist, et teadmine temani jõuaks. Boonus on ka see, et metsandusõpetaja töö on vabas õhus, ehkki 25-kraadise külmaga või praeguse 30-kraadise soojaga on see väljakutse,“ räägib Ole sellest, mis talle töös meeldib.

„Noortega tegeledes on õpetajana proovikivisid rohkem ning täiskasvanutega jälle pidevalt rõõmu, sest nad oskavad küsida. Noored on sageli tulnud õppima mingil ajendil, juhuslikult ja ei saa veel esimesel-teisel kursusel aru, mida nad õpivad. Arengut on silmaga näha -  kui nad pikal praktikal ära käivad ja  kolmandal aastal kooli tulevad, esitavad juba päris asjalikke küsimusi ning tahavad valdkonnast laiemalt aru saada.  On rõõm kuulata praktikalugusid, et noored oskavad juba kogenud metsameestele sõna sekka öelda ning ka vahel mõne õpetussõna jagada,“ naudib Ole oma õpetaja töö vilju õpilastele kaasa elades.

Arutledes vaatab Ole puulatvadesse ning sõnab, et just noorte kätes on see, et metsa nähtaks teises valguses, kui seni on harjutud. „Metsanduses on pikk vaade ning harjumused visad muutuma, aga tänaseks oodatakse metsast rohkem kui puidu varumine. Inimesed on liikuvamad, rahvas nõudlikum ning soovivad igakülgselt metsa rohkem kasutada, seal aega veeta ja on altimad selles osas muutusi märkama. Ma näen, et uus põlvkond on julgem metsanduses kaasa rääkima ning on tore, kui selliseid noori peale tuleb ning nad leiavad oma koha, kus metsandust teha!“

Taluperemehe ja metsaomanikuna hoiab Ole käe valge oma 10-hektarises erametsas. Küll aga tõdeb ta, et erametsaomanikuna ning väiksemates metsades majandades on valikud teistsugused kui suurtes majandusmetsades. „Kui riiklik metsandussüsteem on puidu varumisele suuantud, siis mina majandan oma kodumetsa püsimetsana - võtan tarbematerjali sealt nii palju kui vaja ning vaatan ka metsa kõrvalkasutust, et oleks seenekohti ja orhideekohti. Mul on seal voore harjal liivases kohas äge paljude käikudega mägralinnak, mida vaatluseks kasutada. Jah, ma olen olude sunnil korra teinud ka lageraiet, sest naaberkinnistul tehtud raie tõttu tuli minu metsa ürask sisse ning olin sunnitud selle osa lagedaks raiuma, aga üldjoontes ma oma metsa püüan majandada püsimetsana,“ jutustab ta oma erinevatest valikutest.

Õnn tuleb ära tunda

Metsa kõrvalkasutus on seegi, et algselt proovis Ole kätt jõulupuude istandusega. „Näe, need kuused seal on veel esimesest satsist alles jäänud,“ viipab ta eemal kõrguvatele kuuskedele. Tänaseks on läinud nii, et jõulukuuskedeks jõuavad neist mõned, aga enamik talu metsakasvatusest on nihkunud selles suunas, et Olemari talu kitsed talvel „salatit“ saaks.

Kitsede ja loomakasvatuseni jõudis Ole läbi õnnelike juhuste. „Kohtusime abikaasa Marikaga Luual ning elasime tükk aega Luual korteris. Kuna me mõlemad olime loodusehinged, siis otsisime kohta, kus suve veeta ning ühel hetkel leidsin postilt kuulutuse, et Palamuse lähedal on talukoht müüa. Käisin seda üksi vaatamas - nii äge koht, põlispuud ja sada aastat ajalugu! Helistasin Marikale, et kui tuled koju, siis võime vaatama minna, aga see on nii kihvt, et ma löön kohe käed!“.

Sellest ajast peale on nad oma talu vaikselt laiendanud ning kümme aastat tagasi soetas Ole lastega läbi rääkides ja abikaasa eest salaja kitsed – tänaseks on sarvilisi lemmikud juba neljakümne jagu. „Nii palju kui õpetaja tööst vaba aega on, veedan ma oma talu maadel õues. Ärevate aegade valguses pean tähtsaks ka seda, et me suudaks oma toitu ise kasvatada – kitsedelt saab piima ja juustu, kartulid ja peedid on maas, lastele veidi maasikad ka ning ka abikaasa ravimtaimeärile aitan samuti kaasa.“ Küsin, kas Ole vahel toas ka on – selle peale ütleb ta naerdes, et vahel ikka, ehkki nii töö kui hobid nõuavad enamasti õues viibimist. Talusaaduste väärindamiseks käärib ta aga paar korda nädalas käised üles ja läheb tuppa pliidi äärde, et võluda kitsepiimast välja erinevate maitsetega juustutooteid.

Ole on õpetaja, mistõttu oskab ta selgelt rääkida ja hästi selgitada, aga pigem jätab ta siiski rahuliku tegudeinimese mulje, kellele tund aega jõude istumine ja niisama rääkimine ei tundu omane. Ta vaatab aegajalt kella, silitab koera ning laseb pidevalt pilguga üle metsade või põlluserva. Võib vaid ette kujutada, kui palju tal sel päeval veel teha on, sest kõige tegemiseks peab tema tundidesse mahtuma kindlasti rohkem kui 60 minutit. Tema eluviis peegeldab sügavat pühendumust kestlikkusele ja looduslähedusele, kus igapäevased tegevused põimuvad harmooniliselt looduse rütmidega ja pere vajadustega. Kui Ole oleks puu, siis oleks ta must lepp, sest on andnud üle keskmise järelkasvu kännuvõsusid ning soovib endast maha jätta teadmisi, mis innustaks teisi nagu teevad lepa juurte mügarbakteid.

7 fakti Ole Hütist

1. Ole on käinud Baikalisse suubuval jõel süstamatkal, kus 10 päeva kulgeti mööda jõge ja nähti vaid nulumetsasid ja metsloomi. Üks kanuu seisab ka täna tema hoovis, olles iga hetk valmis peremehe seiklusele viima.
2. Noore mehena käis ta isa ja vennaga Elbruse mäe jalamil – oma vanematele on Ole tänulik, et nad teda juba noorena maailma avastama suunasid.
3. Olel on 6 last ja 6 lapselast, ta on ise ainult 50-aastane.
4. Ole rangluule on tätoveeritud tema esimene kits Reti, tänaseni paneb ta igale kitsele nime ja tunneb neid nägupidi.
5. Ole on taimetoitlane, sest üks tema lastest tõrjus tervislikel põhjustel liha toidulaualt kõrvale ning aegamisi kohandus ka pere lihavaba söögiga.
6. Metsanduskool juhib saatust: Ole abikaasa on lõpetanud Luua Metsanduskooli matkajuhi eriala, nende üks poeg on lõpetanud Luual metsatehniku eriala ning üks tütar elab koos tuntud raiesportlase Jarroga.
7. Kui Luual matkajuhi eriala avati, proovis Ole sinna sisse saada, aga oli toona puidutööstusest läbi imbunud ega osanud õigeid sõnu valida ning ei saanud sisse.