Uudised

Tõnu Elleri võib ilmeksimatult ära tunda. Ta on mees parimates aastates, kel on kaval säde silmis ja rinnataskust piilub mobiiltelefon, mille kõrvalt on tal alati võtta mõni filosoofilise alatooniga nali. Tõnu kannab talle omast looduse kamuflaažtoonides riietust. Küllap selleks, et sobituda kiirelt keskkonda – olgu selleks kalavetel uute taipamiste lahti mõtestamine või hoopis metsanduse tulevikutegijate pildistamine kooli tähtsündmustel. Ta on kindlasti üks Luua maskottõpetajatest, kes on siin töötanud enam kui 33 aastat – olles alati kohal, talletades enda ümber toimuvat, kohanedes muutuvate olude ning inimestega ja jäädes alati tõnuellerlikult ehedaks.
 

Sügavmõtteline naljanina

Pean tunnistama, et ma pole kunagi näinud Tõnu Ellerit nii tõsise ja mõtlikuna, kui selle tunni jooksul, mil tema koduklassi klaasseinte vahel tema elust vestleme. Tõnu ütleb, et teised näevadki teda pigem naljatilgana, aga samas tahab ta nalja sisse alati ka tõsist mõtet panna: „Tõsistest asjadest ei pea rääkima täiesti tõsiselt. Huumor annab vabaduse mõelda, arutleda ning siis on kergem taluda ka seda, kui selgub, et sa paljusid asju ei oska,“ mõtiskleb ta kaugusesse vaadates. „Olen seda meelt, et töös ei pea jääma bürokraatlikult tõsiseks, sest mulle kirikupapi maneer ei sobi. Kasutan ka õpetamises huumorit – kui on vahel vaja kellelegi enesekehtestamiseks midagi öelda, saab seda huumoriga vürtsitada.“

Tõnu tahtis õpetajaks saada juba 7. klassis. Toona terendas silmapiiril tööõpetuse õpetaja amet, sest talle teeb hea enesetunde see, kui mõni asi saab nii valmis, et seda saab kasutada: „Selline leiutamisvaim on mul lapsepõlvest seest, et tahaks midagi asjadest ja senistest teadmistest kokku kombineerida.“ Lapsena Tõnu seda ei teadnud, kuid juba tema isa oli soovinud õpetajaks saada. „Minu isa oskas asju tõesti väga hästi selgitada ning asus ka õpetajakoolitusse, kuid kuna ta oli toonases mõistes kulaku poeg, siis üsna õpingute lõpusirgel öeldi, et õppida ju võid, aga kulaku poeg ei sobi nõukogude noorsoo kasvatamiseks,“ jutustab Tõnu. „Ehk ongi mind taustal ikka kuidagi innustanud see trots, et vot tahaks ikka ära olla see õpetaja!“

„Õpetamine on mulle hobi, sest hobi on ju midagi, mida inimesele teha meeldib. Palk on loomulikult vältimatu faktor, et ma saaks endale osta asju, mida mul vaja on ja mis mulle meeldivad. Aga õpetajaks olemine on võimalus kellegagi koos midagi läbi arutada ja mingi teadmine üheskoos kokku panna,“ arutleb Tõnu oma rolli üle.  „Õpetajana õpid ise pidevalt juurde ja ennast peab see valdkond huvitama. Kõlab klišeena, kuid õppimise aluseks on motivatsioon – alustuseks õpetaja enda motivatsioon ja teiseks õpilase motivatsioon iga tunni alguses uut teadmist omandada. Tuleb õpilastele au anda, et nad liiguvad siia mõne teise aine ja erineva õpetaja juurest ning peavad ümber lülituma. Mina pean suutma nende aju mobiliseerida oma aine jaoks, kui ma seda ei suuda, siis ei ole mõtet õpetama hakatagi!“

Õpetajakirest ja eetikast

Tõnu asi on selgeks teha metsamasina vundament ehk kuidas masin toimib, mis osadest ta koosneb, milleks need masinad ja osad on. „Südamelähedasem aine on mulle aga ümarmaterjal, sest mitte lõikamine või masinaga metsas sõitmine ei ole oluline, vaid tähtis on puidust saada toode, mis on inimesele vajalik. Eetiline on see, kui puu ei ole kunagi raiutud hukkamiseks, vaid tooraine saamiseks ja sellest tuleb viimane võtta - iga asi läheb sinna, kuhu peab minema ning omamaist toorainet peab oskama lõpuni väärindada.“ Tõnu võiks sellest rääkida päevi, kuid igast hingetõmbest näeb, kui tähtis on talle see, et õpilased saaksid metsast kui tervikust aru.

Kui õpilased Tõnu juurest edasi, praktiliste tööde juurde liiguvad, võiks neil olla leidlikkus ja teadmine õigetest terminitest, et nad oskaks seda hakata praktikasse rakendama. „Lasen jõhkralt palju noortel ennast nii suuliselt kui kirjalikult väljendada ja õpitut ise kirjeldada, lahti seletada – kui nad seda ei proovi, siis võibolla saaks nad nö trips-traps-trulli-meetodil testi tehes küll parema hinde, kuid teadmistes on ju puudujääk! Tööl peavad nad aga suutma end kolleegidele selgeks teha ja erialaselt õigesti väljenduda.“

Tõnu on seda meelt, et hinne ei ole see, mida pilduda, sest hinne peab olema välja teenitud: „Hinne ei sõltu kuidagi sellest, kuidas õpilane käitub, vaid sellest, mida ta teab. Kui õpilane ka vahel on mulle halvasti öelnud, ei tähenda see, et ta saaks kontrolltöös halvema hinde. Need on täiesti lahusolevad asjad ning hinne peab näitama seda, mida ta oskab või teab“.

Alustava õpetajana aasta jagu Soomes läbitud õpetajakoolitusest jäi Tõnule külge mõtteviis, et koolis on kõik võrdsed – ka õpilane on õpetajale kolleeg, klassis ei ole alamaid või ülemaid. Kõige parema tuju teebki õpetaja Tõnu Ellerile see, kui tuleb mõni vilistlane, õpilane või lapsevanem ja pistab käe pihku, öeldes näiteks: „Aitäh, et poisist asja sai!“. Tõnu tunnistab, et mõnikord piisab vähesest – mõni õpilane vajab vaid väikest tõuget, et saada aru, kuidas üldse õppida või kuidas mõni keerukas nüanss selgeks saada.

Õpetaja Elleri üks eripärasid, mida tema õpilased väärtustavad, ongi oskus eriala kõrval põimida tundidesse elulisi asju ja suhtlemist. Näiteks selgitab ta noortele meestele, et eneseväljendus on väga oluline ka siis, kui tahad mõnda naist ära rääkida – siis pole mõtet kirjutama hakata, eriti veel, kui hästi ei oska. Ja paneb kõigile südamele, et elus ei ole oluline endale mitte võimalikult palju valikuid tekitada, vaid tunda ära, millal on õige hetk ja see õige valik ära teha.

Metsast, kalast ja fotograafiast

Õige hetk Luuale tulla oli Tõnu jaoks pärast ülikooli, sest ta koostas seal lõputööks saekaatri projekti, mida tuli Kaarepere tehnikumi ellu viima. Sündinud on ta hoopis Põltsamaa jõe ääres, kust nüüd algab looduskaitseala. „Sääsepõrgus,“ nagu ta ise ütleb. Elas aga lapsena Võrtsjärve ääres ning usutavasti on sealt saanud sisse ka kalapüügipisiku, sest koos sõpruskonnaga võetakse tänaseni ette nii lähemaid kui pikemaid kalatiire. Tõnu suurim kalasaavutus on „12 kilu – haugikilu!“, kellest rääkides elavneb Tõnu silmnähtavalt: „See on kalamehejutt, kuidas üks hiigelpurakas end konksu otsa haagib, ujub ümber paadi nagu langipost ning milline võimas adrenaliinisüst see on,“ tõsineb siis taas ja jätkab: „Tegelikult on see lihtsalt osa elustiilist – see, et puhkad looduses ja pole oluline, kas sa seejuures ka kala saad. Näiteks uhhaa tegemise esimeheks ma ei pürgi, sest süüa teha ma ei oska. Traditsiooniks on saanud, et ma kingin kalad sõpradele ära. Mul on hea meel, kui saan loodusest selle õige tunde ja keegi kalad ka ära sööb“.

Ka oma teise hobi, fotograafia juurde jõudis Tõnu juba põhikoolis. „Algul, kui mulle polnud veel selge, kuidas see pilditegemine käib, siis tegin isa fotoaparaadiga pildi ära ja tahtsin kohe näha, mis välja tuli. Tegin kaane lahti, et vaatan ainult korraks filmi pealt, aga sain kiiresti aru, kuidas need asjad käivad.“  Tõnul olid fotograafiahuviga onud tänu kellele on tal oma lapsepõlvest päris palju pilte ja ta peab seda suureks väärtuseks. „Teen seepärast ka Luual pilte, et nendest, kes millegagi hästi hakkama saavad ja võimsaid tegusid teevad, märk maha jääks ja see ka teisi tegudele innustaks. Pilt on ühtaegu mälestus, ajaloo kinnitus ja preemia,“ teab Tõnu, kes hoiab juba 18. aastat elus luuakate fotokonkurssi, et õpetada märkamist, tähelepanu ja keskendumist.

Haridusteel liikus Tõnu esmalt Tihemetsa mehhaniseerimist õppima ning kuna sealne kool oli toona tipptase, polnud pärast mõtet enam ülikoolis sama eriala õppida. Ta valis edasiõppimiseks toonase EPA (tänase Eesti maaülikooli) ning erialaks metsanduse. Tõnu sõnul on metsandus üks suur sõpruskond – kõik, kes metsanduse valinud on, ei ole omavahel rivaalid, vaid ühtne kogukond. Ja just tutvusringkond ja iga aasta koos käivate kursusekaaslaste raugematu metsavaim ongi tähtsaim, mida koolist teadmiste kõrval väärtusena kaasa võtta, tunnistab ta.

Ka abikaasa leidis Tõnu EPA ettevalmistuskursuselt. Merle, kes samuti Luua Metsanduskoolis töötab, oli tookord endale vandunud, et „selle toa poistega ma küll läbi käima ei hakka!“. Elutarga mehena Tõnu teab: „Kui sa juba niimoodi midagi lubad, siis üsna kindlasti see juhtub!“ Tänaseks on Tõnul ja Merlel neli last ning saladuskatte all võib paljastada, et üsna varsti peaks nad ka esmakordselt vanavanemateks saama.

Kui Tõnu oleks puu, oleks ta hall lepp: „Hall lepp on põnev puuliik, sest tema kasvatamist ei peetud tükk aega mõttekaks - et las ise kasvab, kuidas tuleb. Kuid halli lepa hooldamise ja korraliku majandamisega on võimalik saada inimese eluea jooksul kolm raieringi! Seega on lepp lisaks kõrgele kütteväärtusele ka puit, millest saab teha põnevaid tooteid ja viimistlusmaterjali. Hall lepp on vintske ning peab vastu siis, kui on üle ujutatud või kuivas. Hall lepp tuleb alati rasketest oludest välja!“

Õpilased hakkavad tasapisi klassi saabuma, Tõnu Elleri nägu läheb üha enam naerule ning jutu sisse tulevad talle omased naljanoodid – ta muutub just selliseks, millisena me teda kolleegi ja õpetajana teame. Näib, et Tõnu Elleri mask on langenud. Või on ta selle just nüüd pähe tõmmanud?

7 fakti ja tsitaati Tõnu Ellerilt:

1. Tõnu on mitu korda tunnistatud Luua Metsanduskooli aasta õpetajaks metsamasina valdkonnas. Ta ütleb: „Tunnustus on alati tore, aga tunnustust ei tohi jagada selleks, et lihtsalt tuju tõsta. Tunnust tuleb jagada siis, kui keegi on seda tegelikult ka väärt. See tuleb välja teenida!“.
2. Tõnu tuli algul tööle Kaarepere sovhoostehnikumi saekaatri juhatajaks, oli seejärel tänases praktikahoones peainsener ning võttis vastu väljakutse hakata metsandusõpetajaks.
3. Ta on käinud Soomes õpetajakoolitusel ning just Tõnu sealt saadud kontaktid aitasid kaasa tänase Luua Metsanduskooli metsamasinaüksuse käivitamisele.
4. Tõnu käib teatris vaatamas pigem komöödiaid ja kergeid tükke. Kinos aga hoopis multikaid, sest lastele mõeldud kunstis on rõõm sees ja see annab inspiratsiooni.
5. Ta käib tihti puidutootmistes nõu andmas või koolitamas, sest ümarpuit on tema südamevaldkond ning ta tahab end ettevõtete tööga kursis hoida.
6. Tõnu on oma maja ise projekteerinud ja ehitanud.
7. Tal on mitu kalapaati, mida pidevalt kõpitseb ja ümber ehitab.