Uudised

Projekti Forest Boost raames käidi järjekordsel õppereisil ja seekordne sihtkoht oli Belgia, mille kohta kirjutab õppereisil osalenud metsakasvatuse õpilane Alar Kiilmaa. Õppereisil osales veel metsatehniku õpilane Georg Ott ja koolituskeskuse juht Kairit Reiman.

Meie õppereis Belgiasse oli väga tulemuslik ja huvitav mitmes mõttes. Kuigi esmakordselt kuulduna võiks ju arvata, et sõnad “metsandus” ja “Belgia” ( rahvastikutiheduselt Euroopa tipus) ei sobi ühte lausesse, siis siin tuleb nentida, et reis oli silmaringi avardav mitte ainult metsakasvatuse- ja majandamise aspektist vaadatuna.

Jagame saadud muljed tinglikult kaheks. Esiteks, kuna programmi raames osales reisil õppureid ja õpetajaid lisaks Eestile ka Saksamaalt, Poolast, Soomest ja Belgiast, siis toimus nelja päeva vältel tihe suhtlemine kõikide riikide esindajate vahel, nii õpetajate kui ka õpilastega. Saime aimu, mida keegi õpetab, kuidas viiakse läbi praktikaid ning kuhu kooli lõpetajad tavapäraselt tööle suunduvad. Teiseks, õppereisi ametlik päevakava kolme pika päeva vältel oli väga mitmekesine ja üldhariv, mis sisaldas nii linnaekskursioone (Leuven) kui ka loodusparkide külastusi.

Õppereisi “töönädal” algas esmaspäeva hommikul Brüsseli külje all asuva UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Sonia metsa külastusega. Sonia metsamassiivi suuruseks on 40 000 ha ning ta on säilinud ennekõike ajaloolistel põhjustel. Nimelt harrastasid ülikud seal sajandeid tagasi jahipidamist. Tänasel päeval näeb Sonia mets Eestist saabunu silmade läbi välja kui üks hiiglaslik park koos kõvakattega teedevõrgustiku ja –viitadega. Mets koosneb valdavalt hiiglaslikest ja väga vanadest pöökidest. Metsas on palju lamapuitu. Metsa säilimise huvides, ei ole teelt väljumine ehk siis “metsa minek” lubatud. See on ka mõistetav kuna võib vaid ette kujutada, mis juhtuks UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva metsaga kui kasvõi murdosa suurlinna elanikest otsustaksid sinna metsa jalutama minna… Tõsi, tollel esmaspäeva hommikul Sonia metsateedel jalutajaid me eriti ei kohanud. Küll oli aga seal maastikuratastel treenijaid.

Samal päeval külastasime ka Brüsselist pisut kaugemal, Tervurenis asuvat Euroopa väidetavalt kõige kaunimat arboreetumit. Arboreetum jättis õpilastele isegi rohkem metsa mulje kui varasemalt külastatud Sonia mets. Arboreetumis kasvasid põlispuud kvartalite kaupa nii Põhja-Ameerikast (kvartalite kaupa nii Californiast kui ka paljudest teistest piirkondadest) kui Lõuna-Ameerikast ning ka mujalt maailmast. Kõige suurema mulje jätsid California päritolu hiiglaslikud sekvoiad.

Õpirände teine külastuspäev algas tutvustustega, kuidas Belgias majandatakse kõrgepingeliinialuseid alasid. Vähemalt kõnealuse näite puhul oli kõik detailideni läbi mõeldud ning liinide all kasvasid vaid need puittaimed, mida sooviti, ning loomulikult kõrguseni, mida sooviti. Möödaminnes nägime ka võõrustava Belgia kooli (De Wijnpers Vlaams-Brabant) raietöö tundi. Raietöö õpetaja näitas õpilastele ette puu langetamist suure pöögipuu näitel. Erinevus meie raietöö tunnist oli, et õpilased olid puu langetamise ajaks rivistatud rangelt ühele joonele nagu kooli kehalise kasvatuse tunnis. Pöögisalu ei olnud ka kuigi suur. Ei tahaks öelda, et õppematerjaliga (s.t puudega) oleks just kitsas käes olnud, kuid kindlasti on meil õppematerjaliga lahedamad olud. Päeva teisel poolel reisisime Hollandi piiri lähistele Terhillsi, kus endisele kaevandusalale on loodud rahvuspark. Külastasime ka rahvuspargi territooriumil asuvat Hasselt`I Ülikooli kliimauuringute laborit Ecotron.

Õpirände viimasel päeval võtsime ette kahetunnise bussisõidu Põhjamere rannikule Het Zwin`i, kus asub kaunis mereäärne rahvuspark. Vaatlesime linde ja kuulasime huvitavaid lugusid ühelt Belgia loodusfotograafilt, kes on 10 päeva ka Eestis Matsalus viibinud ja siinseid linde vaadelnud. Õpirände sisukas programm lõppes osalejate koolide õpilaste presentatsioonide esitlemisega, millele järgnes meeleolukas pidu pikas lauas koos naeru ja naljaga.

Fotod Alar Kiilmaa ja Kairit Reiman.